Vastuseks artiklitele:
„Akadeemia kummaline agoonia“, Martin Ehala (Postimees, 8.01.2019)
„Mida toodab Bologna konveier?“, Voldemar Tomusk (Postimees, 8.01.2019)
„Bakalaureus on teadmusühiskonna proletaarlane“, Kaarel Tarand (Sirp, 18.01.2019)
„Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust“, vestlusringis Marju Lepajõe, Mihhail Lotman, Elo-Mall Toomet (Sirp, 18.01.2019)
Eestis on vanemas põlvkonnas palju kõrgharitud inimesi, vaid väga üksikud riigid on meist selles pingereas eespool. Meil on ka väga palju just vanemas põlvkonnas neid, kes on üleharitud ehk kelle arvates pole neil olemasolevat haridust oma tänase töö saamiseks ja/või tegemiseks vaja.
Pea iga kolmas kõrgharitu Eestis ei vaja enda hinnangul oma töö saamiseks kõrgharidust, OECD riikides arvab nii keskmiselt 20%. Loomulikult pole kõrgharidust vaja vaid töö tegemiseks, kõrgem haridus tähendab ka seda, et inimene on tervem, ta on aktiivsem kodanik ja suudab luua parema õpikeskkonna ja -harjumused oma lastele. Olen ise varem pakkunud, et Eesti õpilaste PISA-edu taga on tublide õpetajate kõrval ka meie suur kõrgharidusega emade osakaal.
Nooremates põlvkondades (vanuses 25–44) on kõrgharidusega üleharituid Eestis sama palju kui mujal – ca 20% ja veel nooremate hulgas vähem kui mujal. Samal ajal on kõrgharitute osakaal elanikkonnast kogu aeg kasvanud ning tänaste 25–34-aastaste hulgas on neid ca 45%. Viimasel kahekümnel aastal on töökohtade muutus – oskusmahukate töökohtade osakaalu kasv (30%-lt 40%-le) ja kõrgharidusega inimeste osakaalu kasv – käinud käsikäes. Seega vajadus kõrgharidusega töötajate järele kasvab ning väike üleharitus on normaalne ning vajalik. 2017. a lõpus avaldatud McKinsey tuleviku töö analüüs ennustab Eestile kõrgharitud inimeste vajaduse kasvu 8% võrra aastaks 2030 võrreldes 2016. aastaga.
Siit ka üks suur sõnum: kõrgkoolid ei pea koolitama inimesi mitte tänasele tööturule, vaid sellele, mida loodame näha 5–10–15 aasta pärast. Ehk nagu keegi tabavalt ütles, kui 1990ndatel oleks ülikoolid kujundanud oma õpet tööturu vajadustele vastavalt, siis oleks meil olnud suhkruvati bakalaureuse- ja vahvlimüügi magistrikavad.
Selleks, et hinnata, millist haridust on tegelikult vaja, on üks hea indikaator tasu, mida ollakse eri haridusega inimestele valmis maksma. On eksitav rääkida kõrgharidusega inimeste ületootmisest olukorras, kus kõrgharitute hulgas on töötute osakaal 2 korda väiksem ja palk 1,5 korda suurem kui kutseharidusega inimestel. Kindlasti on kutseharidusega inimesi vaja, aga samamoodi on juurde vaja ka IT tippspetsialiste, õpetajaid, kaasaegsete teadmistega juhte ja paljusid teisi.
Teine retoorika, mis sageli kõlab, on see, et rohkem on vaja rakendusliku kõrgharidusega inimesi vs akadeemilist kõrgharidust. Taas räägivad andmed selle vastu. Kui aasta peale lõpetamist on rakenduskõrghariduse lõpetanute palk bakalaureuse lõpetanute palgast ca 100 euro võrra kõrgem, siis 6 aastat peale lõpetamist teenivad bakalaureuseõppe lõpetanud juba veidi rohkem. Ning bakalaureusekraadi omanike hulgas on edasiõppijaid ca 3 korda enam kui rakenduskõrghariduse omandanute hulgas.
18. jaanuaril Sirbis ilmunud vestlusringis süüdistati Eesti kõrgharidust kümnes surmapatus, sh ka selles, et vastu võetakse aina rohkem gümnasiste. See ei vasta viimasel kümnendil tõele. Üliõpilaste arvu vähenemine ei ole tingitud vaid noorte arvu langusest. Vähenenud on ka nende osakaal, kes peale keskhariduse omandamist järgmisel õppeaastal asuvad õppima kõrgkoolides. Kui 2006. aastal alustas gümnaasiumi lõpetanutest samal aastal Eestis kõrgharidusõpinguid 67% lõpetanutest (sh avalik-õiguslikes ülikoolides 43%), siis 2016. a lõpetajatest tegi seda 56% (sh avalik-õiguslikes kõrgkoolides 45%). Vähenemine tuleneb peamiselt nende arvelt, kes üldse Eestis õpinguid ei jätka. Osad neist jõuavad kõrgharidusse hiljem, kuid sugugi mitte kõik.
Siit sama vestlusringi teine arvamus, et need, kes kohe peale bakalaureuse õpinguid magistris ei jätka, ei teegi seda kunagi ega kusagil (sh välismaal). Aina enam on neid, kes tulevad magistriõppesse hiljem ja on õppima tulles juba alustanud töötamist. Magistriõppe lõpetanutest on töötanud õpingute ajal 80% ja ca pooled töötavad juba siis, kui õpinguid alustavad. Ülikoolidele ei pruugi see meeldida, et üliõpilased töötavad, aga sellega on ka raske võidelda. Õnneks töötatakse praegu rohkem kui varem töökogemuse saamise mitte äraelamise eesmärgil. Ülikool saab olla nõudlikum, et tööle ei mindaks igavuse pärast, mida mõned tudengid ka töötamise põhjusena välja toovad. Teisalt on töö ja õpingute vaheldumine elukestva õppe paradigma juurde kuuluv paratamatus. Seejuures tasub silmas pidada, et üle poole töötavatest üliõpilastest peab end ise pigem töötajaks kui üliõpilaseks.
Kõrgharidusõppesse vastuvõetutest on täna üle poole need, kes ei asu kohe gümnaasiumi lõpetamise järel õppima ning üha enam suureneb vanemate üliõpilaste osakaal. Viimane muutus on olnud eriti suur just magistriõppes, kus õppijate arv pole hoolimata üldisest üliõpilaste arvu rohkem kui kolmandiku võrra vähenemisest viimasel kümnendil kukkunud, vaid hoopis 10% kasvanud. Selle sees on omakorda kasvanud just 30+ vanuses õppijate arv ja osakaal, mõlemad on pea kahekordistunud. Samas saab Kaarel Tarandi väitele toetuseks öelda, et aasta peale lõpetamist asub tõesti edasi õppima kahanev osakaal bakalaureuseõppe lõpetajatest: kui 2011. a lõpetajatest oli järgmisel aastal edasiõppijaid 57%, siis 2015 lõpetajatest õppis 2016. aastal edasi 49%. See peegeldab majanduse seisu. Edasiõppijaid on alati enam siis, kui tööturul on olnud halvad ajad ja 2011. aastal olid need halvemad kui 2016. Nii ongi lõpetanutest enam tööturule siirdujaid.
Kas see on halb, et peale bakalaureuseõpet või rakenduskõrgharidust minnakse tööle ning naastakse ülikooli hiljem? Ülikooli seisukohast oleks kindlasti lihtsam, kui õpinguid jätkataks kohe ja eriti hea oleks, kui õpe oleks nö ühes torus ehk 3+2 asemel järjest 5aastat. Palju lihtsam oleks õppekavasse erinevaid teemasid ja tegevusi sh nt õpirännet või praktikat kavandada. Ülikoolil oleks suurem kindlus, et need, kes tema seinte vahelt diplomiga välja lähevad, ka midagi kõrgel tasemel tegelikult oskavad.
Kas see oleks parem ka õppijate ja tööturu seisukohast? Tõenäoliselt mitte. 3+2 süsteemi peamine eesmärk oli anda õppijatele rohkem võimalusi valida: nii ülikoolide, riikide kui õppekavade vahel. Kui esimene suurem valikuvõimalus tuleks alles 5 aastat pärast keskhariduse lõpus tehtud erialavalikut, siis kas pole juba liiga hilja? Kui maailm ja töö muutuvad ja teevad seda aina kiirenevas tempos, siis peab olema inimesel võimalus kujundada elukestvalt oma oskusi. Õppida, proovida reaalses elus järgi, kas need oskused ja teadmised on piisavad selleks tööks, mida teha tahan ning tulla ikka ja jälle ülikooli tagasi, et täiendada end just selles valdkonnas, kus teadmisi vajaka.
Jah, bakalaureuseõpe on poolik kõrgharidus, kuid väga suur väärtus on ka selles, kui peale poole distantsi jooksmist on võimalik korra samm kõrvale astuda ja mõelda, kas joosti ikka õiges suunas. Õpitu rakendamine ja rakendusest kasvavate küsimustega uuesti edasi õppimine, kiht-kihilt kasvavad teadmised ja oskused, on just see mudel, mida elukestva õppe ideaalina silmas peetakse.
Me kõik tahaksime, et Eesti tööturg oleks teadmistemahukam ja oskaks tippteadmised ja oskused rahaks teha. Tänane reaalsus on kahjuks selles, et Eesti tööturul väärtustatakse tippe, sh doktorikraadi veel vähe, oluliselt vähem kui Põhjamaades ja ka OECD riikides keskmiselt. Sama on magistrikraadiga. Kui tööandjad väärtustaksid magistrikraadi enam, siis küllap oleks ka enam edasiõppijaid. Praegu saab magistrikaardi omanik vahetult peale lõpetamist ca 30% ja 5 aastat peale lõpetamist ca 15% rohkem palka kui esimese astme lõpetanu. Tööturu sõnum sellest, et esimese astme haridus pole piisav, on olemas, kuid mitte täiesti veenev.
Viimaks küsimus sellest, kas 3+2 aastatega omandatud haridus on oluliselt kehvem 4+2 õppest? Üheks vähestest võimalustest sellele küsimusele objektiivselt vastata on võrrelda vastava hariduse saanute reaalselt mõõdetud infotöötlusoskusi, mida tehti rahvusvahelises täiskasvanute oskuste uuringus PIAAC (hm.ee/piaac) 2011/12. Selles uuringus mõõdetud kolmest oskusest kahes on 4+2 lõpetajad tugevamad ja vahe 3+2 lõpetanutega on selline, mida omandatakse umbes ühe kooliaastaga (6-7p), mis on ka reaalne õpiaja erinevus. Erinevust pole funktsionaalses lugemisoskuses, kus vana ja uue süsteemi lõpetanud on sisuliselt võrdsed. 4+2 hariduse saanute eelis paistab välja matemaatilises kirjaoskuses, kus nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe puhul on see 6 punkti. Samuti on erinevus tehnoloogiarikkas keskkonnas mõõdetud probleemilahendusoskuses, kus sama tulemuse saavad 3+2 magister ning 4+2 bakalaureus ja magister, nimetatutest nõrgemad (ca 12p) on bakalaureuseõppe lõpetanud, kelle probleemilahendusoskused on võrdsed rakenduskõrghariduse saanutega.
Kokkuvõttes võib öelda, et 3-aastane bakalaureuseõpe ei tohiks olla lõplik kõrgharidus ning selle lõpetanute oskused on enamasti nõrgemad kui magistritel ja vanas süsteemis nelja aastaga bakalaureusekraadi omandanutel. 3+2 magister seevastu on suuresti võrreldav ka vana 4+2 ehk teadusmagistriga ning kindlasti nelja aastase bakalaureusega, mis on uue magistriga ametlikult võrdsustatud haridus. See, et tööturg vajab praegusel ajal kõiki töökäsi ja värbab noori lõpetamata kõrghariduse ehk bakalaureusekraadi tasemel pole mitte hariduse, vaid tööturu probleem. Tööturg annab küll selge sõnumi sissetuleku näol, et kohe peale lõpetamist on bakalaureusekraad ca 30% vähem väärt magistrikraadist, aga lahendus pole noorte sundimine ühe ülikooli ja eriala juurde pikaks ajaks. Ka siis, kui meil oleks 5- või 6-aastane toruharidus, ei saaks me keelata noori poole pealt tööle minemast. Tõenäoliselt poleks meil siis Eestis aga väga kedagi õpetada, sest kes tahaks õppida süsteemis, mis muu Euroopaga ei haaku. Ühe pika toru asemel on tulevikuhariduse aruteludes aina enam hakanud kõlama hoopis nanokraadide idee – võimalus tulla ülikooli pooleks aastaks või aastaks ning saada endale vajalik oskustepakett. Olen 100% seda meelt, et õppima peaks rohkem ja elukestvalt, kuid hoolimata sellest, et õppeasutusele oleks „hulgimüük“ – mitu aastat korraga – kasulikum, näen ma suurt eelist õppija võimaluses valida, kui pikalt, mida ja millal ta õpib.
Aune Valk, Tartu Ülikooli õppeprorektor