Vaevalt leidub ilmas inimest, kes pole kunagi tundnud lämmatavat viha, paanikaks paisunud ärevust, armukadedust või mõnd muud ebameeldivat tunnet. Nagu elus ikka, on negatiivsel tundel meile võimsam mõju kui heal ning paraku ei oska inimesed sageli nende negatiivsete tunnetega toime tulla. Üks viis nendega hakkama saada on negatiivse tunde tekitanud olukorra tõlgendamine ja ümberhindamine. Kas inimesed juurdlevad oma negatiivse tunde põhjuste üle ning kas nad oskavad neist tunnetest ise jagu saada, uuris psühholoog Teili Toms (26), kes kaitses Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis kevadel Andero Uusbergi juhendamisel magistritöö emotsioonide reguleerimisest.
Eneseabiõpikute autorid väidavad, et ka negatiivseid tundeid ei tohi endasse jätta, kõik tuleb välja paisata. Teie uurisite emotsioonide reguleerimist. Miks on vaja uurida tunnete korrastamist ja miks on tarvis oma tundeid korrastada?
Me teame, et elus tuleb ette ebameeldivaid olukordi, mida me ei saa muuta, kuid millega toimetulemiseks saame muuta enda emotsionaalset reaktsiooni. Kui üritame parema enesetunde eesmärgil oma mõtteid muuta, on tegemist emotsiooni reguleerimise ühe strateegia, ümberhindamisega. Minu uurimuse eesmärk oli vaadata, kuidas olukorra erinev tõlgendus ehk ümberhindamine mõjutab tundeid.
Kuigi praegu teatakse laialdaselt, et ümberhindamine on tõhus, ei teata täpselt, mis on ümberhindamise taga olevad mehhanismid ehk mida me täpselt ümber hindame. Siit edasi uurides võiksime tulevikus teada saada, kas näiteks viha puhul, mida iseloomustab vastutuse tajumine kellelgi teisel, võiks tegeleda vastutuse dimensiooni nihutamisega. Teadus võiks seda tõendada ja näidata, et tajumisel, kes vastutab, viha leeveneb. Selliseid eriomaseid uuringuid kahjuks veel eriti ei ole.
Millest meie tunded sõltuvad?
Üks teooriatest ütleb, et kõige tähtsam osa tunde tekkes on olukorra tõlgendus.
Aga millest sõltuvad tõlgendused?
Kindlasti on selles palju individuaalseid erinevusi ja kallutatusi. On inimesi, kes kalduvad arvama, et kõik teised vastutavad olukorra eest. On neid, kellele jällegi üldjuhul tundub, et nemad ise vastutavad toimuva eest.
Magistritöös uurisite 181 inimest. Kui hästi oskavad nemad tõlgendada olukordi, mis tekitasid neile halbu tundeid?
Teadlikkus on väga erinev. On üsna tõenäoline, et paljud uuringus osalenud ei olnud varem olukordadest selliselt mõelnudki. Näiteks sellest, kui oluline kõnealune olukord neile on või kui palju suudavad nad seda olukorda soovi korral muuta. Iga päev me üldjuhul ei analüüsi tekkinud olukorra selliseid aspekte, see käib automaatselt: midagi juhtub ja meil tekib emotsioon. Me ei pruugi märgata, kuidas anname tundeid tekitanud olukorrale hinnanguid stiilis “Kuivõrd on see olukord tekkinud minu tõttu?” või “Kuivõrd saan aru, mis selles olukorras toimub ning mis edasi saab?”.
On inimesi, kes pidevalt tunnevad end ohvrina. Kas seegi on seotud tõlgendusega?
Jah, see võib olla seotud vastutuse ja kontrolliga. Teisisõnu sellega, kuivõrd meile tundub, et olukord, kus oleme, on tekkinud meie endi tõttu ja kuivõrd suudame seda olukorda soovi korral muuta. Kui meile tundub, et olukord on tekkinud pigem kellegi või millegi muu tõttu ning me ei suuda seda muuta, võime tunda end ohvrina. Samas võime sellisel juhul kogeda ka viha. Teooria ütleb samuti, et vastutuse tõlgendus kirjeldab viha: vihasena kipume arvama, et olukord on teiste, meist sõltumatute asjaolude tõttu tekkinud.
Mida siis öelda vihasele inimesele, et ta selle tunde kiiremini ümber hindaks?
Ümberhindamine pole võluvits, tunnete korrastamise viise on erinevaid, tõlgenduse muutmine on üks neist. Tõlgendusteooria ütleb, et viha kirjeldab kõige paremini just vastutuse teistele kandmine. Seega võiks esimene samm olla see, et inimene saab teadlikuks, millised olukorra hinnangud tema viha kirjeldavad. Näiteks tundub talle, et olukorras on süüdi keegi teine. Et mistahes tundega toime tulla, tasub teada, milline olukorra tõlgendus seda tunnet mõjutab.
Teatud juhtudel ongi väga normaalne vihane olla, sest mõnikord vastutabki tegelikult keegi teine. Sellisel juhul tasub mõelda, mis selle teise inimese niisuguse käitumise tingis. Kui mõistame teiste käitumise ja olukorra tekke tagamaid, on meil lihtsam ka olukorrast tekkinud negatiivse tundega toime tulla.
Peale viha on teisigi halbu tundeid, näiteks ärevus. Mis teeb meid ärevaks?
Ärevusega on märkimisväärselt seotud selguse puudus, samamoodi tajutud vähene kontroll olukorra üle. Kui meile tundub, et me ei kontrolli olukorda, ei saa aru, mis toimub ja mis edasi saab, on üsna loomulik, et tunneme ärevust.
Kas tagantjärele hindavad inimesed oma tundeid pigem paremaks või halvemaks?
Need, kes tulevad negatiivsete tunnetega kergemini toime, hindavad tõenäolisemalt hiljem paremaks. Kognitiivne tegevus seal taga on ilmselt see, et hinnatakse ümber, mida see olukord annab ja pakub, millist kasu sellest saadakse või saadi.
Jah, olen pannud tähele, et mõned inimesed ütlevad pärast ebameeldivat kogemust, et vähemalt on nüüd uus kogemus.
See ongi ümberhindamine. Hinnatakse ümber, mida teatud olukord meile annab. See on üks viis, kuidas olukorrast tekkinud negatiivse emotsiooniga toime tulla.
Töötate psühholoog-nõustajana. Kas magistritööst on olnud igapäevast kasu inimeste nõustamisel?
Aeg-ajalt on küll kasu olnud. Töötan eeskätt noorte täiskasvanutega, kellel on ärevuse probleemid, meeleolu langus ja kes muu hulgas seisavad sageli oluliste eluliste valikute ees. Mõne noore puhul tunnen küll, et saan kasutada samu mõttekäike, mida lõputöös uurisin.
Praktiseerivad psühholoogid teavad, et tunde talitsemiseks töötab erinevate tõlgenduste ümberhindamine. Aga see, milliste tõlgenduste ümberhindamine võiks aidata tugevate negatiivsete tunnetega toimetulekul, pole päris selge. Minu töö seda käsitleski. Kui psühholoogi poole pöördunud inimene on analüütiline ja eelistab detailset arusaamist enda emotsionaalsest seisundist, siis talle sobib väga hästi n-ö tükkideks lahti võtmine, kui räägime, kuidas ta mingit olukorda tõlgendab. See tehnika aga arusaadavalt kõigile ei sobi.
Mis on see uus asi, mida teie magistritööst teada saab või mida see kinnitab?
Me kõik tahame kogeda häid tundeid ja end hästi tunda. Maailm oleks ilus, kui inimesed oleksid oma tunnetest teadlikud ning oskaksid oma halbade tunnetega hakkama saada.
Minu töö näitab tõlgendusdimensioonide väärtust ümberhindamise käigus toimuvate kognitiivsete protsesside mõistmisel. Kui räägime tunde korrastamisest ümberhindamise kaudu, on tõepoolest asjakohane rääkida olukorra eesmärgipärasusest, kasulikkusest, vastutusest, selgusest ja kontrollist. See ongi mu töö väärtus.