Selle aasta 9. mai Euroopa päevaga avab Euroopa Parlament järgmise aasta kevadeni kestva Euroopa tuleviku konverentsi, mille raames on kõigil EL-i kodanikel võimalus teha Euroopa tulevikku puudutavaid ettepanekuid. President Toomas Hendrik Ilves peab sel puhul EL-i küberturvalisust käsitleva avaliku loengu „Euroopa Liidu julgeolekupoliitika digitaalsel ajastul“.
President Ilves on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi digiajastu demokraatia külalisprofessor. Loeng on eesti keeles ja saab teoks koostöös Euroopa Parlamendi Eesti bürooga.
Loengu juhatab sisse EL-i julgeolekupoliitika ekspert ja Balti Kaitsekolledži teadur Viljar Veebel, kes loeb Tartu Ülikoolis aineid Euroopa õpingute magistriõppe üliõpilastele. Loeng toimub 13. mail kell 11.00 Zoomis.
Osalemiseks palume registreeruda enne 12. maid kella 15.00.
"Euroopa Liidu julgeolekupoliitika digitaalsel ajastul"
Toomas Hendrik Ilves
Sõda ja julgeolek on alati olnud kineetiline küsimus: jõud, mida kasutatakse poliitika sunniviisiliseks mõjutamiseks. Newtoni teine seadus ütleb, et kehale mõjuv jõud võrdub keha massi ja selle jõu poolt kehale antud kiirenduse korrutisega (F = ma).
Tänapäeval aga ei tugine sõda enam ainult kineetilisele jõule ning sõjapidamine on laienenud mittekineetilistele vormidele (küberrünnakud, häkkerlus, sotsiaalmeedia mõjuoperatsioonid), kus mass, kaugus, kiirendus ja aeg sõjakäiku ei määra. Olukorras, kus vahemaa ja aeg ei mängi enam rolli ning nii Tokyo kui ka Tallinn on potentsiaalselt samasuguses rünnakuohus, tuleb turvalisus ja kaitsepoliitika ümber mõtestada.
Von Clausewitzi määratluse järgi on sõda „poliitika jätkamine teiste vahenditega”. Nende „teiste vahenditega“ jätkati poliitikat küberruumis riiklikul tasemel esmakordselt 2007. aastal DDOS-i rünnakute näol, mis sisuliselt Eesti n-ö võrgust välja lülitasid. Nüüdseks oleme olnud tunnistajateks Stuxnetile, küberrünnakutele Ukraina elektrijaamade pihta, 22 000 Aramco arvuti hävitamisele Saudi Araabias (kus kahju ulatus miljarditesse eurodesse, põhjustajaks lunavara Not Petya). Kaitse- ja julgeolekupoliitika traditsioonilised parameetrid – ülekaal õhus, maal ja merel ning transpordilogistika – on seega oma ainulaadse tähtsuse minetanud.
Sellises uues keskkonnas on EL-i ees ainulaadsed julgeolekuväljakutsed. Erinevalt NATO-st on EL kõige haavatavam tsiviilküsimustes ja peab seetõttu välja mõtlema tsiviillahendusi. Erinevalt sõjalise iseloomuga PESCO-st on EL tegelikult jõudnud piiriülese turvalise digiinfrastruktuuri loomisel päris kaugele. Sealjuures pole seda lihtsalt peetud EL-i julgeoleku põhielemendiks. EL-il on palju paremad eeldused tulla toime kinnisründeohuga (ingl. advanced persistent threat), APT 28 ja 29-ga, mille kaudu pääseti ligi Bundestagile, Hollandi, Taani ja Itaalia välisministeeriumidele, Saksamaa mõttekodadele ning isegi WADA-le ja Rootsi Spordi Keskliidule.
Kuigi EL on ühise küberruumi väljaarendamisel jõudnud palju kaugemale kui NATO, on meie probleemiks valdkondade lahterdamine – käsitleme küberkaitset, strateegilist kommunikatsiooni, seadusandlust, krüpteerimist ja tehisintellekti institutsionaalselt eraldi valdkondadena. Meie vastaste doktriin aga juba käsitleb neid ühise valdkonnana.
Lisateave: Evelyn Pihla, Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi kommunikatsioonispetsialist, 5615 8017, evelyn.pihla [ät] ut.ee