Tartu Ülikooli õigusteaduskonna vilistlane Heleen Jääger kirjutas sellest, kuidas ta jõudis õigusteaduse magistriastme sessioonõppesse ja milline see kogemus tema jaoks oli.
See võis olla gümnaasiumi üks esimesi filosoofiatunde, kui meile anti ülesanne arutada pinginaabriga Sokratese mõttetera „Ma tean, et ma midagi ei tea“ tähenduse üle. Mäletan segadust, mis mind tol hetkel valdas. Kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis tean ju vähemalt ühte asja?! Aja möödudes on see mõttetera minu jaoks end aga tõestanud. Mida rohkem õpid, seda paremini mõistad, et tegelikult on veel nii palju, millest midagi ei tea. Ka tuttavates valdkondades kerkivad ikka ja jälle küsimused, millele ei ole nii lihtne vastata. See on üks põhjusi, miks õigus on imeline. Elulised asjaolud muudavad iga juhtumi kordumatuks.
Minu tee Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistriõppesse oli väikese ringiga. Lõpetasin 2012. aastal sama teaduskonna bakalaureuseastme päevaõppe ja jätkasin magistriõpinguid rahvusvaheliste inimõiguste programmis Lundi Ülikoolis Rootsis. Kui 2014. aastal lõpetasin, siis näis, et õppimisega on mõneks ajaks kõik. Kes peaks tahtma vabatahtlikult teist korda magistritööd kirjutada, eks? Soovisin omandatud teadmisi rakendada Eestis ning naasin koju.
Asunud 2015. aastal tööle, tundus, et võin eluga rahul olla: töötan, tegelen hobidega – nagu päris täiskasvanu. Kuna olin õppinud välisülikoolis, näris erialaselt siiski hinge teatav ebakindlus. Tundsin puudust ka elukogemusest, mis oli inimestel minu ümber. Hakkasin üha enam märkama Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustikku Ole Rohkem. Minagi tahtsin olla rohkem – teada ja kogeda rohkem. Nii kasvaski soov edasi õppida. 2017. aasta juunis kandideerisin magistriõppesse Tartus ja Tallinnas. Et olen pärit Tartu lähedalt, suurema osa kooliteest läbinud just seal, siis oli tegelikult ainus variant Tartu, ja kuna õppimine oli võimalik vaid töö kõrvalt, valisin sessioonõppe.
Ma teadsin, et magistriõpingud ei ole jalutuskäik pargis. Töö, eraelu ja kooli ühitamine osutus siiski arvatust keerulisemaks. Olgugi, et õpe toimub kord kuus sessioonidena, tuleb loenguteks ja seminarideks valmistuda. Materjali rohkuse tõttu peab seda tegema pidevalt. See tähendab aga muudatusi senises elukorralduses, sest vaba aega on võrreldes varasemaga tunduvalt vähem. Et vahepeal peab ka puhkama, on väga oluline osata aega hästi planeerida. Õpingud on küll nõudlikud, kuid inspireerivad. Ühelt poolt saab õppida oma ala professionaalidelt. Teiselt poolt toovad loengutesse ja seminaridesse oma elukogemuse erineva taustaga kaasüliõpilased, kes aitavad näha õpikogemust rikastavaid vaatenurki.
Kuna Lundi ja Tartu kogemused erinevad juba selle poolest, et Rootsis oli mul võimalik olla täiskohaga üliõpilane, on neid raske omavahel võrrelda. Eks mõlemal on oma head ja vead. Tartu Ülikoolis on õpe laiapõhjalisem, sest pole valdkonnasisest spetsialiseerumist, samuti on suurem üldist arusaamist ja süstemaatilist mõtlemist toetavate ainete hulk (õiguse üldteooria, õiguse filosoofia, õiguse sotsioloogia). Samas ei saa salata, et nii mõnigi kord tundsin puudust Lundi õpikogemusest, kus fookus oli probleemide lahendamise oskusel. Näiteks oli seal enamik eksameid kodused ja mitmepäevased, allikaid tuli ise otsida, neid kriitiliselt hinnata ning vastused kahe- kuni viieleheküljeliste lühiesseedena kirja panna. Seepärast olid ka Tartu Ülikooli sessioonõppes minu lemmikuteks eelkõige õppeained, mis lõppesid pikema analüüsi või arutlusega. Niiviisi õppisin kõige paremini ajaplaneerimist ja analüüsioskust. Loodan väga, et paindlikumad hindamismeetodid jäävad ülikooli ka pärast kontaktõppe taastumist.
Sessioonõpe ei ole üksnes neile, kes soovivad eriala vahetada ning end uues valdkonnas realiseerida, vaid ka neile, kes on õigust juba õppinud, kuid soovivad end erialaselt täiendada. Tagasi mõeldes näen, et tegelikult võimaldab suurem elukogemus palju paremini valdkonnasiseseid ja -vahelisi seoseid mõista. Seega ei tasu karta, kui (bakalaureuse)õpingutest on möödunud aastaid. Vahel on kindlasti raske, kuid kogetu on seda väärt. Kellel on vähegi võimalik välismaal õppida, siis seda soovitan kindlasti teha. Ülikool pakub palju välisõppe võimalusi alates lühiajalisest õpirändest kuni vahetusaastani, suveülikoolis saab osaleda Euroopa õigusüliõpilaste ühenduse ELSA kaudu. Ühest küljest annab välisõpe võimaluse süvendada erialaseid teadmisi, teisest küljest näha erisuguseid õpetamismeetodeid, tutvuda uute inimestega ning kogeda erinevaid kultuure, mis õpi- ja elukogemust võrratult rikastavad.
Nüüdseks on minu õpingud Tartu Ülikooli sessioonõppes lõppenud. Tänan õppejõude ning praktikuid, kes on leidnud päevatöö kõrvalt aega, et oma kogemust üliõpilastega jagada. Tänan ka meie õppekorraldusspetsialisti Maiu Salmistut, kes alati mu küsimustele kibekiiresti vastas, kui tahes rumalad need nüüd tagantjärele mõeldes tegelikult olid.
- Heleen Jääger on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse bakalaureuseõpingud 2012. aastal ja magistriõpingud 2021. aastal.
- Bakalaureuseõpingute ajal õppis ta aasta Helsingi Ülikoolis Nordplusi programmi üliõpilasvahetuse raames.
- Heleen töötab Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis vanemkohtujuristina.
Tutvu õigusteaduskonna õppekavadega instituudi veebilehel.